Laevaõnnetuste ohutusjuurdlus

Ohutusjuurdluse eesmärk

Laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite ohutusjuurdluse eesmärk on välja selgitada laevaõnnetuse ja ohtliku juhtumi asjaolud, põhjused ja tagajärjed ning esitada vajaduse korral soovitused, et edaspidi sellist laevaõnnetust või ohtlikku juhtumit vältida ning parendada meresõiduohutust, mitte aga süüle või vastutusele osutamine (meresõiduohutuse seaduse § 70). Ohutusalane soovitus ei anna mingil juhul alust vastutuse või süü eeldamiseks ning ohutusjuurdluse aruanne ei ole ei sisult ega stiililt koostatud kavatsusega kasutada seda kohtumenetluses.

Õigusaktid

Ohutusjuurdlus viiakse läbi vastavuses Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) mereõiguse konventsiooni (UNCLOS), Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) konventsioonide (SOLAS, MARPOL, LL) ning laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite ohutusjuurdluse rahvusvaheliste aluste ja soovituslike tavade koodeksi (ohutusjuurdluse koodeksi), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/18/EÜ ning Eesti Vabariigi meresõiduohutuse seadusega.

Laevaõnnetuse ja ohtliku juhtumi mõisted

Laevaõnnetuse ja ohtliku juhtumi mõisted on defineeritud IMO ohutusjuurdluse koodeksis ja üle võetud meresõiduohutuse seadusesse (§ 69):

Laevaõnnetus on sündmus või sündmuste jada, mille tulemuseks on mis tahes järgmine sündmus, mis on toimunud otseselt seoses laeva käitamisega:

• inimese surm või raske vigastus;
• isiku kadunuks jäämine laevalt;
• laevahukk, eeldatav hukk või mahajätmine;
• laevale tekitatud materiaalne kahju;
• laeva madalale sõit või juhitavuse ja/või käikuvuse kaotus või laeva osalemine kokkupõrkes;
• laevavälisele meretaristule tekitatud materiaalne kahju, mis võib tõsiselt ohustada laeva, teise laeva või üksikisiku ohutust, või
• tõsine keskkonnakahju või tõsise keskkonnakahju tekkimise võimalus, mis tuleneb laeva või laevade kahjustamisest.

Laevaõnnetus ei hõlma siiski tahtlikku tegu või tegevusetust, mille eesmärk on kahjustada laeva, üksikisiku või keskkonna ohutust.

Ohtlik juhtum on sündmus või sündmuste jada, mis ei ole laevaõnnetus ja mis on aset leidnud otseselt seoses laeva käitamisega, mis ohustas või, kui seda ei oleks kõrvaldatud, ohustaks laeva, selle sõitjate või mis tahes muu isiku või keskkonna ohutust.
Ohtlik juhtum ei hõlma siiski tahtlikku tegu või tegevusetust, mille eesmärk on kahjustada laeva, üksikisiku või keskkonna ohutust.

Raske vigastus on inimesele tekitatud tervisekahjustus, mis väljendub isiku töövõimetuses kauem kui 72 tundi seitsme ööpäeva jooksul vigastuse saamisest alates.

Materiaalne kahju seoses laevaõnnetusega tähendab:

• kahju, mis:
  • mõjutab oluliselt meretaristu või laeva konstruktsioonilist terviklikkust, toimivust või käitamiskarakteristikuid ning
  • nõuab olulise(te) komponendi(te) suuremahulist remonti või väljavahetamist või
• meretaristu või laeva hävimist.

Tööõnnetused

Vastupidiselt levinud eksiarvamusele käsitletakse nii rahvusvaheliste kui ka riigisiseste õigusaktide kohaselt laevaõnnetusena (rahvusvahelistes õigusaktides marine casualty) ka surmaga lõppenud või rasket tööõnnetust (töövõimetus kauem kui 72 tundi), mis on seotud otseselt laeva käitamisega ehk ekspluatatsiooniga laiemalt (IMO ohutusjuurdluse koodeksis inglise keeles directly in connection with the operations of a ship). See tähendab, et laevaõnnetus ja tööõnnetus ei ole alati üksteist välistavad sündmused, teatud juhtudel võivad need kattuda.

Laeva käitamine ei tähenda selles kontekstis üksnes laevaga sõitmist (peamasinate käitamist), vaid kõiki laevaga ja laevalt läbiviidavaid tegevusi, näiteks kõiki ISM-koodeksiga kaetud tegevusi ja operatsioone, nagu laeva juhtimist, vahiteenistust, hooldamist, lastioperatsioone, sildumis- ja ankruoperatsioone, seadmete ja süsteemide käitamist jne, olenemata sellest, kas laeva käitamine toimus kai ääres, ankrus või dokis ning kas käitamise käigus sai vigastada laevapere liige või kaldatöötaja.

Kuna inimelude kaitsmine on IMO ohutusjuurdluse koodeksi prioriteet, siis ei ole koodeksi eesmärgiks mitte üksnes laevaga kui insener-tehnilise rajatisega juhtuvate õnnetuste vältimine, vaid ka laeval selle kasutamise ja sellel läbiviidavate tegevuste käigus inimestega juhtuvate õnnetuste vältimine (mida võib Eesti seadusandluse kohaselt ka tööõnnetuseks liigitada). 

IMO õigusaktide rakendamise koodeks (III Code) punkt 40 sätestab, et lipuriigid peaks juurdlema laevaõnnetustena ka surma ja raskete vigastustega lõppevaid tööõnnetusi: "Soovitatav on juurelda kõiki õnnetusjuhtumeid, mis on seotud kehavigastustega, mille tõttu on vaja töölt puududa kolm päeva või kauem, ning kõiki tööõnnetustest ja laevaõnnetustest põhjustatud surmajuhtumeid lipuriigi laevadel ning avalikustada selliste juurdluste tulemused."

26. detsembril 2024 jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2024/3017 artikli 5 punkt 7 sätestab samuti sellekohased juhised: "Selle üle otsustamisel, kas laevaõnnetus või ohtlik juhtum, mis toimus ajal, mil laev oli sildunud, ankrus või dokis, ning milles osalesid kalda- või sadamatöötajad, toimus „otseselt laeva käitamisega seotult“ ja seetõttu tuleb selle suhtes läbi viia ohutusjuurdlus, peavad liikmesriigid kooskõlas oma siseriikliku õigusega pöörama erilist tähelepanu laeva konstruktsiooni, varustuse, protseduuride, laevapere ja laeva juhtimise seotusele toimuva tegevusega ja asjakohasusele selle seisukohast."

Meresõiduohutuse seaduse § 71 lõikest kolm nähtub, et laevaõnnetus võib olla samaaegselt tööõnnetus: "Laevaõnnetuse korral, mille puhul viiakse läbi laevapere liikmega juhtunud tööõnnetuse uurimine, esitab Tööinspektsioon uurimise aruande Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele."

Kui meremees hukkub või saab raskelt vigastada laeval tööülesannete täitmise käigus (töövõimetus kauem kui 72 h), näiteks kukub kõrgustest laeva värvimisel, isegi kui laev seisab sadamas, siis on tegu laevaõnnetusega. Samuti kui nt kaldatöötaja saab raskelt vigastada laeva laadimistööde käigus laeva pardal. Samaaegselt on tegu ka tööõnnetusega, mida võib menetleda Tööinspektsioon. Kui laeval juhtunud tööõnnetuse käigus tekkinud vigastused ei tekita töövõimetust kauemaks kui 72 tundi, siis ei ole tegu laevaõnnetusega, kuid see võib liigituda siiski ohtlikuks juhtumiks. Surmaga lõppenud laevaõnnetuse (mis liigitatakse väga raskeks laevaõnnetuseks) puhul tekib Ohutusjuurdluse Keskusele automaatselt seadusest tulenev juurdluskohustus. Raske vigastuse puhul liigitatakse juhtum kergeks laevaõnnetuseks ja Ohutusjuurdluse Keskus otsustab esialgse hindamise põhjal, kas juurdlus algatada või mitte.

Seetõttu tuleb Ohutusjuurdluse Keskusele teatada ka surmaga lõppenud ja rasketest tööõnnetustest laevadel ja otseses seoses laevadega.

Laevaõnnetuste liigitus

Vastavalt meresõiduohutuse seaduse § 69¹ liigitatakse laevaõnnetusi järgmiselt:

Väga raske laevaõnnetus on laevaõnnetus, millega kaasneb:

• laevahukk;
• inimese surm;
• nafta sattumine vette koguses 10 tonni või enam;
• naftasaaduste sattumine vette koguses 10 tonni või enam;
• rahvusvahelise ohtlikku kemikaali mahtlastina vedava laeva ehituse ja seadmete koodeksi (edaspidi IBC koodeks) tähenduses Z kategooria keskkonnaohtlike kemikaalide sattumine vette koguses 10 tonni või enam;
• IBC koodeksi tähenduses Y kategooria keskkonnaohtlike kemikaalide sattumine vette koguses 5 tonni või enam;
• IBC koodeksi tähenduses X kategooria keskkonnaohtlike kemikaalide sattumine vette koguses 0,5 tonni või enam.

Raske laevaõnnetus on laevaõnnetus, mida ei käsitata väga raske laevaõnnetusena ning millega kaasneb tulekahju, plahvatus, kokkupõrge, laeva madalalesõit, tormikahjustus, jääkahjustus, kere mõranemine või arvatav kere vigastus või muu selline, mille tagajärjeks on:

• laeva peajõuseadmete töövõimetus, ulatuslikud eluruumide vigastused, tõsised konstruktsioonilised vigastused, nagu näiteks läbivad veealused kere vigastused, mis muutsid laeva merekõlbmatuks või sisevetel sõidukõlbmatuks;
• keskkonnakahjustus;
• laeva rikked, mis nõuavad avariipukseerimist või kaldaabi.

Kerge laevaõnnetus on laevaõnnetus, mida ei käsitleta väga raske või raske laevaõnnetusena.

Ohutusjuurdluse Keskus lähtub juhtumite liigitamisel vajadusel ka varasemast Ohutusjuurdluse Keskuse ja Euroopa Liidu liikmesriikide ohutusjuurdlusasutuste praktikast ning rakendab vajadusel ka kaalutlusõigust.

Juhtumitest teatamine

Vastavalt meresõiduohutuse seaduse § 72 tuleb laevaõnnetusest või ohtlikust juhtumist teatada alljärgnevalt:

Laevaõnnetusest või ohtlikust juhtumist saab teatada Ohutusjuurdluse Keskust igaüks EMCIPi teatamisvormi kaudu (inglise keeles) või võttes ühendust Ohutusjuurdluse Keskuse laevaõnnetuste uurijaga:

 +372 5853 9060
 [email protected]

Kahtluse korral, kas tegu on laevaõnnetuse või ohtliku juhtumiga, teatada alati Ohutusjuurdluse Keskusele - vastava otsuse teeb Ohutusjuurdluse Keskus. Pigem teatada juhtumitest rohkem kui vähem.

Kõikidest juhtumitest teatamine ja nende registreerimine ei sea kahtluse alla Eesti lipu all ja meie vetes sõitvate laevade ohutust – vastupidi, kõikidest juhtumitest teatamine on just märk toimivast ohutussüsteemist ja arenenud ohutuskultuurist.

Juurdluskohustus

Väga raske laevaõnnetuse ohutusjuurdluse korraldab Ohutusjuurdluse Keskus. Muu laevaõnnetuse ja ohtliku juhtumi korral viib Ohutusjuurdluse Keskus läbi esialgse hindamise ja otsustab, kas algatada ohutusjuurdlus või mitte, võttes arvesse laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi raskusastet, sellega seotud laeva ja lasti tüüpi ning seda, kas ohutusjuurdluse tulemused aitaksid vältida õnnetusi ja ohtlikke juhtumeid tulevikus (meresõiduohutuse seaduse § 71 lõige 1). See tähendab, et Ohutusjuurdluse Keskus on kohustatud ohutusjuurdluse algatama üksnes väga raske laevaõnnetuse korral, muude juhtumite puhul kasutatakse kaalutlusõigust.

Kerge või raske laevaõnnetuse ja ohtliku juhtumi korral, mille kohta ei ole Ohutusjuurdluse Keskus algatanud laevaõnnetuse ohutusjuurdlust, viib laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi juurdluse läbi Transpordiamet (meresõiduohutuse seaduse § 71¹ lõige 1 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 9. novembri 2012 määruse nr 72 „Ohutusjuurdluse kord“ § 2 lõike 2 punkt 2).

Ohutusjuurdlus algatatakse viivitamata, kuid hiljemalt kaks kuud pärast laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi toimumist (meresõiduohutuse seaduse § 71 lõige 2¹).

Ohutusjuurdluse Keskus on ohutusjuurdluse läbiviimisel ja sellega seonduvate otsuste tegemisel sõltumatu ja lähtub üksnes seadusest ja muudest õigusaktidest ning Eestile kohustuslikest välislepingutest. Ohutusjuurdluse Keskuse ohutusjuurdlusalase tegevuse üle teenistuslikku järelevalvet ei teostata (meresõiduohutuse seaduse § 71 lõige 6). See tähendab näiteks ka seda, et Ohutusjuurdluse Keskuse otsuseid ohutusjuurdluse algatamise või mittealgatamise kohta ei ole võimalik vaidlustada ning nõuda näiteks ministeeriumilt järelevalve tegemist nende otsuste üle. Selle põhimõttega on tagatud Ohutusjuurdluse Keskuse sõltumatus.

Juurdlusprotsess

Ohutusjuurdluse Keskuse tööl on kaks sisulist väljundit: väljaselgitatud õnnetuse asjaolud ning vajadusel tehtud ohutusalased soovitused. Ohutusjuurdluse Keskus ei tegele järelevalvega ega vastutuse-, süü- ning karistuste määramisega, samuti ei tegele Ohutusjuurdluse Keskus igapäevase ennetustööga.

Esialgse hindamise läbiviimine

Ohutusjuurdluse Keskus viib iga juhtumi puhul läbi esialgse hindamise. Ohutusjuurdluse algatamiseni jõuavad vähesed juhtumid, kuid see ei tähenda, et Ohutusjuurdluse Keskus kõikide juhtumitega ei tegeleks. Kui esialgse hindamise tulemusena otsustatakse juhtumi ohutusjuurdlust mitte algatada, siis lõpeb juhtumi menetlus Ohutusjuurdluse Keskuse vaatest esialgse hindamise ja juhtumi registreerimisega (kirjeldatud järgmises peatükis). Kui juhtumi asjaolud on esialgse hindamise käigus välja selgitatud, osapooled on võtnud asjakohaseid meetmeid ning võimalikke laiemaid süsteemseid parendusvajadusi ei tuvastata, siis ei ole otstarbekas viia läbi täiemahulist ohutusjuurdlust ning kõikide juhtumite täiemahuliseks juurdlemiseks puudub Ohutusjuurdluse Keskusel ka vajalik ressurss. Ohutusjuurdluse Keskuse tegevuse eesmärk on vältida juhtunud õnnetuste kordumist. Lisaks täiemahulise ohutusjuurdluse läbiviimisele piisab selle eesmärgi täitmiseks sageli ka esialgse hindamise läbiviimisest.

Ohutusjuurdluse läbiviimine

Ohutusjuurdluse aruanne

Kui Ohutusjuurdluse Keskus on seadusest tulenevalt kohustatud või otsustab juhtumi esialgse hindamise tulemusel ohutusjuurdluse algatada, siis koostab Ohutusjuurdluse Keskus lisaks laevaõnnetuse või ohtliku juhtumi registreerimisele ka avaliku ohutusjuurdluse aruande, milles on vajadusel tehtud osapooltele ohutusalaseid soovitusi. Ohutusalane soovitus ei anna mingil juhul alust vastutuse või süü eeldamiseks ning ohutusjuurdluse aruanne ei ole ei sisult ega stiililt koostatud kavatsusega kasutada seda kohtumenetluses.

Ohutusjuurdluse aruanne avaldatakse Ohutusjuurdluse Keskuse veebilehel 12 kuu jooksul õnnetuse toimumise päevast arvates. Kui lõpparuannet ei ole võimalik selle aja jooksul koostada, avaldatakse sama aja jooksul vahearuanne (meresõiduohutuse seaduse § 73 lõige 3). Enne ohutusjuurdluse aruande avaldamist edastatakse see arvamuse avaldamiseks juhtumiga seotud osapooltele. Ohutusjuurdluse Keskus arvestab tehtud ettepanekutega või lükkab need põhjendatud juhtudel tagasi.

Laevaõnnetuse ohutusjuurdluse aruanne koostatakse vastavalt meresõiduohutuse seaduse §-le 73 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 9. novembri 2012. a määruse nr 72 „Ohutusjuurdluse kord” §-le 7 ja lisale 1. Ohutusjuurdluse aruanne on avalik. Laevaõnnetuses osalejate ja tunnistajate isikuandmed, nende seletuskirjad, ettekanded ning küsitluse protokollid ei ole avalikud (meresõiduohutuse seaduse § 73 lõige 5). Ohutusjuurdluse aruandes sisalduvat teavet, fotosid ja muid materjale võib kasutada aruandele viidates – viide peab alati sisaldama ohutusjuurdluse aruande pealkirja ja juhtumi numbrit. Ohutusjuurdluse aruande väljavõtteid ei ole lubatud kasutada eksitavas kontekstis.

Ohutusalased soovitused

Ohutusjuurdluse Keskus teeb ohutusjuurdluse tulemusena ohutusjuurdluse aruandes vajadusel ohutusalaseid soovitusi, mis aitaksid vältida sarnaste juhtumite kordumist. Ohutusjuurdluse läbiviimisel ei ole tavaks teha ohutusalaseid soovitusi juba olemasolevate reeglite järgimiseks, sest kehtestatud reeglite järgimine on kohustuslik. Ohutusalase soovituse tegemise eelduseks on tavaliselt mõni tuvastatud parendusvõimalus, mis sageli omab ka laiemat mõju. Ohutusalase soovituse tegemiseks puudub ka vajadus, kui asjaosalised on ohutusjuurdluse käigus rakendanud piisaval määral asjakohaseid meetmeid sarnaste õnnetuste vältimiseks.

Isikud ja riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused, kellele anti ohutusjuurdluse aruandes ohutusalaseid soovitusi, peavad teavitama Ohutusjuurdluse Keskust rakendatud või kavandatavatest meetmetest kolme kuu jooksul aruande saamisest arvates (meresõiduohutuse seaduse § 73 lõige 6).

Juhtumite registreerimine ja statistika

Ohutusjuurdluse Keskus registreerib kõik laevaõnnetuseks või ohtlikuks juhtumiks liigituvad juhtumid Euroopa laevaõnnetuste andmebaasis (EMCIP) vastavalt meresõiduohutuse seaduse § 72 lõikele 5 ja direktiivi 2009/18/EÜ artiklile 17. Väga raskete laevaõnnetuste ja muude laialdast mõju omavate laevaõnnetuste või ohtlike juhtumite teave koos lõpparuannetega edastatakse EMCIPi kaudu lisaks Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) andmebaasi GISIS moodulisse MCI (Marine Casualties and Incidents).

EMCIP andmebaasi sisestatud teave on nähtav Euroopa Liidu liikmesriikide ohutusjuurdlusasutuste volitatud kasutajatele. Lisaks on lõpetatud ohutusjuurdluste ja enda liikmesriigi sisestatud juhtumite teave nähtav liikmesriikide teiste volitatud riigiasutuste kasutajatele. EMCIPi avalikus vaates on näha mittejuureldavate juhtumite anonüümistatud (ilma laeva nimedeta) ja lõpetatud ohutusjuurdluste põhiinfo. Näiteks Ohutusjuurdluse Keskuse sisestatud juhtumid leiab, kui valida EMCIPi vasakult menüüst „Occurrences“ ja otsingufiltris „Competent Authority“ vasteks „Estonia“.

EMCIPi eesmärk on läbi tervikpildi loomise ja teabevahetuse parendada meresõiduohutust, kogudes ühtsetel põhimõtetel kõikidelt liikmesriikidelt laevaõnnetuste ja ohtlike juhtumite kohta teavet ning jagades liimesriikide analüüsi- ja juurdlustulemusi kõikide liikmesriikidega.

Kõikidest juhtumitest teatamine ja nende registreerimine ei sea kahtluse alla Eesti lipu all ja meie vetes sõitvate laevade ohutust – vastupidi, kõikidest juhtumitest teatamine on just märk toimivast ohutussüsteemis ja arenenud ohutuskultuurist.

Kõikidest juhtumitest teatamisel ei ole põhjust peljata ka avalikkuse tähelepanu, sest mittejuureldavad juhtumid on EMCIPi avalikus vaates anonüümistatud (ilma laeva nime ja reederi andmeteta).